2024 – EESTI POSTMARK – 2024
RANNAPUNGERJA TULETORN
Asub Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas Peipsi järve põhjarannikul Rannapungerja jõesuudme paremal kaldal, olles abiks orienteerumisel ning hoiatades madalate eest. Tuletorn on 90 aastat järjepidevalt tegutsenud ja siin, Rannapungerja jõesuudmes Peipsil liikuvatele laevadele tuld näidanud.
1926. aastal ilmunud „Peipsi, Lämmi ja Pihkva järve ranniku ja vete topograafilises kirjelduses“ on kirjas, et: „Tudulinnast paar kilomeetrit lõuna poole ühinevad Tagajõe ja Roostoja jõgi, sünnitades Ranna-Pungerja jõe, mis Viru ja Tartu maakonna piirist umbes 3 km ida poole Peipsi järve suubub.
Jõgi on ümbruse elanikkudele otse elusooneks, sest tagamaa suurtes metsades on alati laialdane metsatööstus teoksil ning metsamaterjali parvetatakse jõge mööda alla, mis annab rohket tööd ja teenistust. Jõe suudmel asub väike sadamataoline koht, kus jõge mööda alla lastud metsasaadused parvedesse seatakse või lotjadele laetakse ja siis välja saadetakse. Palgiparved, mis on määratud järvest väljasaatmisele, veetakse Peipsi kaudu Narva jõkke, mida mööda nad edasi parvetatakse kuni Narva-Jõesuuni. Madala sügavuse tõttu tulevad ainult lodjad Pungerja jõesuhu. Reisijatelaevad, mis sõidavad Tartu-Vasknarva liinil, peatuvad umbes 1 km rannast järvel.
Jõgi oma suubumisel moodustab üle 4 m sügava oru, mille liivased kaldad männimetsaga kaetud. Jõesuu parema kalda lähedal, jõest umbes 1 km lääne poole kerkib üles küngas, mille kõrgus järve pinnast 17m. Ka järve kallas on siin järsk ja metsaga kaetud. Suuremad asulad siin ümbruses oleksid Pungerja ja Kauksi asundus ning Kuru küla. Nende elanikud on suuremalt jaost eestlased. Elatakse kalapüügist ja metsatööstusest; ka põlluharimisega tehakse tegemist, kuid liivase maapinna tõttu on viljakasv kehv…
Ranna-Pungerja reidil on igal pool läbistikku 5-6 m veesügavust, ainult jõesuust 0,7 km S:di on madalam koht, kus 2,7 m vett. Jõesuu olnud varem 1,5 m sügav (1912.a.), hiljem on siin settiv liiv tunduvalt jõe suud ummistanud, nii et isegi väike leetseljandik üle vee pinna kerkib. Sügavam koht on jõe suus praegi 1 m, seega pääsevad jõkke ainult väikesed lodjad, reisijatelaevad jäävad aga, nagu öeldud, järvele ankrusse. Ankrumise kohal 1 km rannast SSO seisab N-di tooder lipuga. Jõe suudme paremal kaldal on tulepaak valge plinktulega, mis on öiseks märgiks siin liikuvatele laevadele.“
See, esimene tulepaak, mis kujutas endast puitkonstruktsiooni, mille otsas oli gaasil töötav latern, püstitati Rannapungerja jõe suudme paremkaldale 1923. aastal. Tegemist oli puidust kolmnurkse palkpüramiidiga, mille ülemine pool kolmest küljest kahel oli vooderdatud valgete laudadega, tipus oli atsetüleeni gaasiga töötav latern. Kusjuures, kui vaadata tulepaagi ehitusjoonist, siis võib märgata, et kavandati paigutada selle tippu suundläätsega latern mis oli Rootsi „AGA System Dalen Gasaccumulator“. Aga kui uurida tulepaagi fotod, siis on näha, et selle tippu oli tegelikult paigaldatud hoopis sama AGA firmaringläätsega latern. Tänu sellele see navigatsioonimärk sai palju laiema tulesektori, mille tulesektori laiust sai vajaduste järgi reguleerida, mida hilisematel aegadel ka tehti.
Kogu puitkonstruktsiooni kroonis pikk varras. Puupüramiidi jalamil asus gaasiballoonide jaoks laudadest kokku löödud spetsiaalne kapp. Märgi kogukõrgus oli ligikaudu 10 meetrit, püramiid ilma vertikaallatita oli aga 6,5 meetrit. Tähelepanuväärne on, et koha nimi kirjutati siis Ranna Pungerja, või sidekriipsuga: Ranna-Pungerja, mis on igati loogiline, sest Väike-Pungerja küla asub praegugi paarikümne kilomeetri kaugusel.
1934. aastal asendati see puidust navigatsioonimärk püsiva raudbetoonist tuletorniga. Selle ehitamiseks kuulus kolm kuud: septembrist – novembrini. Kogu tuletorni valamiseks kulus hinnanguliselt 8,63 kuupmeetrit betooni. Materjalid tuletorni ehitamiseks ja ka kokkupandud laternaruum toodi Tartust veeteed pidi. Tuletorni ehituseks kulus kokku 1477 krooni, mis teeb sellest tuletornist ühe odavaima tollal Eesti Vabariigi poolt ehitatud tuletornidest. Võrdluseks, tol samal aastal ehitatud Lõu ja Paralepa Ülemine tuletornid läksid maksma vastavalt 2200 ja 3095 Eesti krooni.
Rannapungerja tuletorn kujutab endast 1,7-meetrise läbimõõduga valget silindrikujulist torni, mille tipus on reelinguga piiratud punase katusega rauast laternaruum. Betoontorni sees on trepp, seintes – kaks ristkülikukujulist akent. Tuletorn ise on 8,9 meetrit kõrge, aga tule kõrgus veepinnast – 17,9 meetrit, kuna ehitis seisab kõrgel liivasel nõlvakul. Tähelepanuväärne on ka see, et nii selle, kui ka teiste Peipsi järve tuletornide valguse kõrgust mõõdetakse mitte merepinnast, vaid järve veetasemest, mis on merest umbes 30 meetrit kõrgem.
Rannapungerja tuletorni laternaruum on visuaalselt identne Manilaiu ja Hobulaiu tuletornidele paigaldatud tuleruumidega. Kuna nende kahe omad olid valmistatud Tallinnas, siis on loogiline eeldada, et ka Rannapungerja oma on valmistatud just seal ja samade jooniste järgi. Kahjuks, selle kohta pole veel leitud dokumentaalseid ega tõestusi, ega ka ümberlükkamisi.
Vastuvõtukomisjon võttis tuletorni vastu 22. oktoobril 1935. a, ehk umbes aasta pärast selle valmis ehitamist ja kasutusele võtmist. Selline ajaliselt pikk protsess oli tol ajal tavaline nähtus ja see fakt ei tähendanud midagi erilist.
Üpris vähe on teada Rannapungerja tuletorni valgustusseadmteest, kuid anname ülevaate praeguseks teada olevast. Esialgul oli tuletornis Rootsi firma AGA atsetüleenlatern. Tõenäoliselt võeti see maha siinselt vanalt puumärgilt, kuna selle latern oli juba soovitud töösektorite järgi konfigureeritud. Gaasiballoon paigutati ümber torni alumisse ossa, kust peenike vasktoru viis gaasi ülesse laternani, millel oli valge plinkiv tuli.
1941. aasta suvel vallutasid selle territooriumi saksa väed ja varsti muudeti kõigi kolme Eesti järvetuletorni (Rannapungerja, Ninaküla ja Mehikoorma) tulesektorid. Seda võib välja lugeda ainsalt seni leitud teabeallikast – järve navigatsioonikaardilt aastast 1943. Rannapungerja tuletorni osas tekitas see sisevete tuletornide ajalugu uurinud Aleksei Nemovi sõnul esialgu pigem segadust kui selgust: sellel kaardil on kirjas, et tuletorni grupiplinktulel on valge ((W)eiss), punane ((R)ote) ja roheline ((G)rüne) värvisektorid, aga samal kaardil on näidatud ainult kaks sektorit:
Tähelepanuväärne siin on see asjaolu, et nii enne kui ka pärast sõda oli Rannapungerja tuletorni sektor 180°. Teiste Eesti järvetuletornide nähtavussektoreid sakslased ei muutnud, seepärast on Aleksei Nemovi sõnul loogiline eeldada, et seda nad ei teinud tegelikult ka Rannapungerja tuletornil. Seega võib oletada, et kaardil on punktiiriga märgitud uute, värviliste sektorite piirid ja valge sektor on lihtsalt kaardil näitamata jäetud. Kui see oletus on õige, siis lisati olemasoleva valge tule sektori keskele lihtsalt punane ja roheline sektor (mis oleks tehniliselt olnud värviliste klaasidega üpris kergesti tehtav).
Kitsas punane sektor valgustas lõuna-kagu suunas ja tähistas Sahmeni madalikku, mis asub tuletornist ligi 9 km kaugusel ning roheline sektor paistis lõunasse ja näitas ohutut läbipääsu jõesuudme poole Sahmeni ja Talliku madala vahelt, nagu näidatud alloleval joonisel.
Peale sõda kõik värvilised sektorid eemaldati ja tuletorn naasis sõjaeelsesse seisukorda ainult valge valgusega. Miks seda tehti, pole täpselt teada, kuid võib oletada, et selle põhjuseks oli Saksamaa ja NSV Liidu tuletähistussüsteemi erinevus. Nii Tsaari-Venemaa kui ka NSVL paigutasid asustatud piirkondade lähedusse tavaliselt punased või rohelised navigatsiooni tuled, et need pimedal ajal ei sulanduks kokku majade valgusega akendest. Sakslastel oli aga 1943. aasta kaardi järgi otsustades teine loogika värvide valikul: punane tähistas ohtlikku kohta, roheline tähistas ohutut läbipääsu ja valget kasutati kõigil muudel juhtudel.
Hetkel ei oska veel täpselt öelda, millal vahetati atsetüleengaasil töötavad tuletorni valgusseadmed elektri vastu, kuna autoril informatsioon selle kohta puudub. Olen vaid kuulnud, et pool sajandi tagasi kees vaikses Rannapungerja külas elu, kus puhkpilliorkestri saatel löödi tantsu ning kaks korda nädalas näidati kino. Puhkajaid toodi laevadega Pihkvast ja Tartust.
2002. aastal ühendati kõik kolm tuletorni kaugseiresüsteemiga, mille jaoks paigaldati neisse vastavad seadmed ja 40-vatise hõõglambiga ameerika laternad Tideland ML155, mille valgustugevus oli 1000 kandelat (cd. Üks kandela on ligikaudu ühe põleva küünla valgustugevus).
Aastate jooksul on Rannapungerja tuletorn olnud ohus liivaseljandiku vajumise tõttu.
8. novembril 2007. a teatas Tallinna „Linnaleht“: „Rannapungerja tuletorn jäi püsti. Ainsa töötava Peipsi-äärse, Rannapungerja jõe suudmes asuva 1934. aastal ehitatud tuletorni vajumine on lõpuks ometi peatatud.
Tuule ja inimtegevuse mõjul õõnestunud luited oleksid ähvardanud Rannapungerja tuletorni ükskord järve rannale kukutada, kui luidete kaitseks poleks midagi ette võetud, kirjutas ajaleht „Põhjarannik“.
Omal ajal rajati tuletorn liivaluitele, viimastel aastakümnetel on aga tuul liiva majaka alt ära viinud. Tuule suund olevat muutunud pärast seda, kui tehti ümber Rannapungerja jõe suue. Nimelt varjas suubekohta liivane säär, mis Vene ajal läbi kaevati.
Tänavu sügisel sai looduskaitsekeskus tuletorni päästmiseks raha ning esimese asjana kindlustati torni vundament, et edasisele vajumisele lõpp teha. „Luite suuremad kaitsetööd on alles ees“, tunnistas looduskaitsekeskuse Ida-Viru regiooni direktor Kaili Viilma. Järgmise projektiga tahab keskus luite kookosvõrguga katta ja võrgu paremaks kinnitumiseks sinna sobivaid kõrrelisi istutada.
Et luide hakkaks selle katte all kahanemise asemel kasvama, punutakse luite ja kalda vahele kuni meetrikõrgune pajuvitstest aed, mis hoiab liiva lendumast. Viimase tööna lubjatakse kogu torn üle, et Ida-Virumaa ainus töötav majakas näeks viisakas välja.“
Vältimaks tuletorni ümberkukkumist, kindlustati 2007. aastal torni vundamenti. Vundament kaeti puitlaudisega, torni ümbrus kujundati vaateplatvormiks ning tornialuse luite Rannapungerja jõe poolsele nõlvale ehitati puittrepp. Aasta hiljem kindlustati luitenõlv kookosvõrguga ja luite jalamile paigaldati liiva kogumiseks pajuvitstest punutud tara.
2009. aastal tekkis idee ehitada lainemurdja jõe suudmesse, otse tuletorni ette. Selle põhieesmärk oli vältida suudme regulaarset madaldamist, ja et välistada kallid süvendustööd, mida aeg-ajalt seal teha tuleb. Muuli projekt koostati, kuid ehituseks raha ei leitud. Pärast 10 aastat kestnud lootusi ja püüdlusi teatati 2019. aastal ametlikult, et projekt, mis polnud veel alanud, on külmutatud.
Aastatel 2013.-14. viidi Eesti tuletornid Peipsil üle LED-valgustusele.
2014. aastal paigaldati Rannapungerja tuletorni Soomes toodetud LED-latern Sabik LED350-4W.
Selle võimsus oli sama, mis eelmisel lambil, 40 vatti (tipp – kuni 48 vatti), kuid heledus oli viis korda suurem
– 5000 cd. See latern koosneb mitmest üksteise peale paigaldatud silindrikujulisest valgusdioodmoodulist , mida Rannapungerja tuletorni laternal on neli. Sellele viidab ka number “4” valgusti mudeli nimetuses, ning täht “W” tähendab, et latern annab valget (white) valgust.
2016. aastast, kui hakati läbi viima Rannapungerja „Tuletorni kontserte“, on Rannapungerja tuletorn kuulsust juurde kogunud.
2017. aasta detsembris kinnitatud Järvevälja maastikukaitseala kaitsekorralduskavas sedastati, et nõlva kindlustus on lagunenud ja liiva ärakanne hoogustunud. Abinõudena nähti ette luitevalli kindlustuse ja puitpiirde taastamine, samuti platvormi regulaarne hooldamine.
2018. aastal uuendati taas kõigi kolme Eesti järvetuletorni tuleseadmed. Igale neist paigaldati sama võimsusega Eestis toodetud laternad Sabik ekta™ E8254.W, valge ringtulega LED-latern mis on eelkäijast säästlikum. 18-vatise võimsuse juures on selle valgustugevus 3040 cd. Kõigi kolme tuletorni valgus on nähtav 10 meremiili (~18 km) kaugusele. Hea ilma korral oleks nende tuletornide tuli nähtav isegi 30 km kaugusele, aga nii kaugele paistmist piirab juba Maa kumerus. Kõiges kolmes tuletornis puuduvad tagavara valgustid ja kõigel kolmel on identne tule plinkimise iseloom: Fl W 4s.
2021. a Rannapungerja tuletorn rekonstrueeriti. Selle käigus sai torn ka prožektoritega välivalgustuse ning tuletorni jalamile rajatud ja puitlaudisega kaetud vaateplatvormilt avaneb kaunis vaade Peipsi järvele ning rannamaastikule.
Tuletorni lähedal korraldatakse juba traditsiooniks saanud igasuvist Tuletorni kontserti, mis on mõnus kogupere muusikasündmus suvel vabas õhus hea seltskonna ja kauni muusikaga.
2024. a seisuga on Rannapungerja tuletorni ametlikud andmed järgmised:
Koordinaadid: 58°58,46´ N, 27°10,33´ E.
Tule iseloom: Fl W 4 s; 0,8 + 3,2 = 4 s (mis tähendab, et tule neljasekundiline plinkimisperiood koosneb 0,8 sekundilisest plingist ja sellele järgnevast3,2-sekundilisest pausist (varjutusest)).
Tule sektor: 226°-78°.
Tule nähtavuskaugus: 10 meremiili
Tule kõrgus Peipsi järve pinnast: 17,9 m
Tuletorni kõrgus jalamist: 8,9 m
Tänaseni on Rannapungerja tuletorn säilinud peaaegu muutumatuna, isegi laternaruum on tal sama, mis paigaldati ehituse käigus 1934. aastal.
Eesti tuletornide ja navigatsioonimärkide nimekirjas kannab Rannapungerja tuletorn numbrit P01 ja 2024. aastal sai ta 90. aastaseks!
20. juulil 2024. a. ilmub Rannapungerja tuletornist ka postmark, Pärnaõuel.
Pärnaõuel asub sel päeval ka Omniva postkast!
Kasutatud allikad:
Johan Mey „Peipsi, Lämmi ja Pihkva järve ranniku ja vete topograafiline kirjeldus“ 1926.a. lk. 22, 38
Peeter Peetsalu „Merekultuurilugu“
Uwe Gnadenteich „Rannapungerja tuletorn jäi püsti“, „Linnaleht“ 8.11. 2007. a.
Jaan Vali „Eesti tuletornide ajalugu“, Tallinn 2011.a.,
Väljavõte 2022. a. Eesti sisevete navigatsioonikaardist
Püsimärgi andmed Navigatsioonimärkide andmekogus:
https://nma.transpordiamet.ee/aton/2113
Aleksei Nemov, Roman Matkiewicz „Peipsi järvemärgid“, käsikiri 2024.a.
25 aastat tuletornide margisarja Roman Matkiewicz
Olen sündinud Tallinnas 1966. aastal, lõpetasin siin keskkooli 1983. a. ja Eesti Kunstiülikooli – 1994. aastal, graafiku erialal.
Eesti Meremuuseumiga olen seotud aastast 1987, töötades siin pikemat aega kunstnik-marinistina.
Aastast 1995 kujundan tuletornide margisarja ja tänaseks on valminud juba 34 Eesti tuletorni ning 8 ajaloolise laeva postmargi kavandit.
Tuletorni margisari kunagi tuli ise minu juurde, sest see oli ettepanek, millest ei saanud loobuda ja esimesena ilmus Pakri tuletorni mark 1995. aastal.
Eellugu oli aga järgmine.
Eesti Postil tuli mõte, et hea oleks kuidagi taasavatud Eesti linn Paldiski esile tuua. Pakkusingi visandeid sadamast või tuletornist.
Esitatud kavand sai kiita ja järgmisel aastal oli trükitud see üle 880 000 margi ringis.
Tol ajal pidi veel printfailid esitama trükikotta eraldi kihtidena – must kontuur eraldi, värvid eraldi. Siin ongi näha need kihid ja lõplik variant, ehk valminud postmark:
Kui Pakri tuletorniga postmark oli ilmunud, mulle tehti uus ettepanek – valida veel mõni tuletorn järgmisele postmargile.
Siis koostasin terve tabeli Eesti tuletornidest ja hakkasin nende ajalugu põhjalikumalt uurima. Üsna kiiresti jõudsin järeldusele, et postmargi ilmumisega võiks tähistada ühe või teise tuletorni juubelit. Kõik edaspidi ilmunud margid Eesti tuletornidega ongi seotud nende ehitusaasta tähtpäevaga.
Juba esimese postmargi tegemise käigus joonistus iseenesest välja kogu kontseptsioon. Esimesest, Pakri tuletornist alates, joonistan alati visandeid ainult kohapeal. Tookord istusin rongile ja sõitsin Paldiskisse ning jalutasin tuletorni juurde. Majakavaht lubas sisse ja ka laternaruumi üles ronida. Seal ma joonistasin üles tuletorni laterna, mis sai Esimese päeva eriümbriku peale. See sõit oli väga kasulik, sest sain näha ja teada, et tuletorni juurde kuulub tavaliselt terve linnak. Nii ehitati neid komplekse eelmisel ja üle-eelmisel sajandil: tuletorn, elamu, saun, pesuköök, kelder, kaev, petrooleumiait jt. Linnaku plaani kujundust kasutasin hiljem Vaindloo tuletorni postmargi esimese päeva ümbrikul ehk FDC-l.
Kui tuletorn oli joonistatud, tekkis küsimus, millisel taustal kujundada ta margil. Loogiline tundus merekaart, millel on väga täpne rannajoon ja akvatoorium, aga maismaa näeb tal välja pigem tühermaana. Mis teha? Otsustasin andmeid kombineerida. Võtsin 1938. aasta Eesti maanteede atlase ja kandsin sealt külad, talud ning kohanimed tuletorni postmargi merekaardile. 1994. aastal, kui Pakri tuletorni marki alles kujundasin (ta ilmus 1995.), lootsin väga, et kuna Paldiski linn ei ole enam kinnises tsoonis, siis sõjaeelsed külad ja talud taastuvad mingi aja jooksul ning on tähtis nende ajaloolised asukohad ära näidata.
Kui maismaa osa merekaardil Eesti tuletornide markidel on kombineeritud, siis tuletorni tulesektorid, lähiveed ja rannajoon on väga täpsed ja nüüdisaegsed. Konsulteerin alati Veeteede Ameti spetsialistidega sel teemal, sest aja jooksul olukord vees tuletorni ümber muutub, vahetub tule iseloomu, rajatakse uued veeteed, mis vastavalt märgistatakse, jne. Üks tore legend räägib, et paadimees olevat sõitnud külla, tuletorni margiga kirjaümbrik nalja (või häda) pärast näpus, ja selle järgi ta kohale jõudiski!
Margil on peal tuletorni täpsed koordinaadid, ehitusaeg ja selle posti miniatüüri ilmumisaasta. Margil kujutatud ehitis fikseerib konkreetse meremärgi hetkeseisu. Sarjas on ka neid, mis enam ei valgusta oma tulega mereteid, aga on ehitisena siiski alles (nt. Laidunina, Hara, Käsmu, Kiipsaare tuletornid). Nende tulesektorid piirasin margil musta kontuuriga.
Postmargiga paralleelselt alati kujundan maksimumkaardi (see on kujundatud postkaart koos ilmuva postmargiga, mis on eritempliga kustutatud ilmumispäeval), FDC-ümbriku ja eritempli, püüdes nendel edasi anda rohkem infot tuletornist või selle asukohast. Tööd alustan alati vastava meremärgi ajaloo uurimisega. Kõik elemendid joonistan algselt käsitsi ja viin hiljem arvutis kokku.
Tihti küsitakse, et kas tuletornide joonistamine postmargile on muuseumi töö? Vastan: Ei, see on vaid põnev harrastus: leian iga aasta oma puhkuse ajal nädalakese järjekordse, nn tulevase margi ekspeditsiooni jaoks. Hiljem jätkan kujundusega juba kodus töölaua taga, meenutades möödunud seiklust.
Maailmas on ligi 15 000 tuletorni, Läänemere ümbruses 360 ja Eestis 41 tuletorni ning 218 tulepaaki. On ka neid tuletorne, mis ei ole enam kasutusel, küll aga pakuvad nad huvi arhitektuuriobjektina (nagu Laidunina, Hara, Kiipsaare ja Käsmu tuletornid, mis on ilmunud kõik ka postmarkidel).
IALA (ehk Rahvusvaheline Meremärkide ja Tuletornide administratsioonide Liit, asutatud 1957), välja valitud 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirjas on ka kuus Eesti omad: Kõpu, Ruhnu, Tahkuna, Keri, Pakri ja Suurupi. Ja kõik nad on samuti meie postmarkidel jäädvustatud.
Muu seas, Kõpu tuletorn on maailma kolme vanima seni järjekestvalt toimiva navigatsioonimärgi hulgas.
Muinsuskaitse all ehitismälestisena on 16 tuletornikompleksi: Kõpu, Suurupi ülemine ja alumine, Keri, Tallinna ülemine ja alumine, Vilsandi, Mohni, Vormsi, Ristna, Tahkuna, Ruhnu, Pakri, Käsmu, ning Laidunina ja Kunda tuletorni varemed.
Külastajatele on avatud 12 tuletorni: Pakri, Kõpu, Ristna, Tahkuna, Vormsi (Saxby), Suurupi ülemine ja alumine, Sõrve, Ruhnu, Kihnu, Osmussaare ja Naissaare.
Eesti margid on populaarsed mujalgi – nende tellijaid on ligemale 50 riigist. Aastakomplekti tellijaid on 156. Eesti tuletornide marke näeb ka rahvusvahelistel filateelianäitustel.
Virtuaalnäitus Eesti tuletornidest postmarkidel on kokku pandud Eesti Rahva Muuseumi ja autori koostöös ning seda saab näha ERMi saidil: https://www.erm.ee/et/tuletornid
Püsinäitus Eesti tuletornidest on Meremuuseumi Paksu Margareeta tornis 2. korrusel.
Omniva postmarkide juhi Marili Tammaru sõnul tuleb 2024. rikkalik margiaasta, sest teemade valik on lai ja mitmekesine, kajastades nii Eesti kui ka maailma olulisi sündmusi ning väärtustades siinset kunsti, kultuuri ja loodust.
“Eesti ajalugu ja kultuur on esindatud mitmete märkimisväärsete isikute ja sündmustega.”
Esindatud mitmeid temaatilised margid, mis puudutavad loodust, kunsti ja kultuurilist mitmekesisust. Uutelt markidelt leiab teiste seas tammepuu, Rannapungerja tuletorni, Lennuki laeva, rukkileiva ja aasta linnu – käo.
- aasta postmarkide plaaniga saab tutvuda siin: https://pood.omniva.ee/et/86-2024-postmarkide-plaan