Kuhu võib üks pillerkaar viia?

Pärnapillerkaarest Pärnaõue pop-up Pererestoranini

Uskumatu, kuhu võib üks Pillerkaar viia… Eelmises postituses tõime välja, kuidas jõudsime Pärnapillerkaareni. Selles postituses tuleb juttu meie esimesest avalikust üritusest, Pärnaõue pop-up Pereresto osalemisest Peipsi toidu tänav 175 km. Üritus leidis aset 25. ja 26. augustil.
Asume põhimaanteel. Jõhvist umbes 50 km ja Tartust umbes 80 km kaugusel. Maalisime suured plakatid, mis paigutasime aia külge. Siis on juba kaugelt näha autoga sõitjatele, et tuleb üks puhkepaus ette võtta.

Proua Rääbis meenutab

Pärnaõue perenaise Pille ehk Proua Rääbise meenutus 2022 aastal: “2018. aasta kevadel lugesin Alutaguse valla lehest, et tuleb 175 km pikkune Peipsi Toidu Tänav. Sellist võimalust oma pop-up resto teha olin juba aastaid oodanud. Valisime välja toidud, mis on meie kodulaual igapäevased, ja kala oli peamine. Kalasupp ja praetud koha reklaami ei vajanud, see-eest sai parajaks proovikiviks soolatud rääbis. Kaugemalt tulnud inimesed ei saanud aru, et see räimesilku meenutav kala on hõrgutis. Ka kala söömise viis oli võõras. Kohe söömiseks soolatud kala sai siis teisel päeval suitsuahjus suitsetatud ja lahendatud. Esiti meie pere hüpikrestost on saanud paari aasta jooksul Rannapungerja ja Lemmaku külaseltsi (asutatud 2009) ja külade elanikke ühendav iga-aastane üritus, kuhu ei ole vaja inimesi enam kutsudagi.”

Kala valmistamise viisid

Peipsi ääres on hinnas kala. Seega oli ilmselge pakkuda külalistele just kalarooga. Paneeritud kohafilee koos tar tar kastmega.
Meil oli vaja pearoast kaadrit, mis oleks isutekitajaks.  Ideaalselt sobis see ka meie profiilipildiks sotsiaalmeediakanalites.

Ja loomulikult, kuidas saakski Rannapungerjal läbi ilma suitsukalata. Enne suitsetamist tuleb kala soolata, pigem vähe, hiljem saab igaüks vastavalt soovile seda juurde lisada.
Kala on olnud meie laual iga päev erinevates valmistamisviisides. Võib täitsa öelda, et pooleks lihaga. Peipsi ääres ei saa ilma kalata.

 

Hakkasime sättima

Peipsi toidu tänav 175 km hüüdlause  2018. aastal oli “Hakkame sättima”. See oli aasta kui Eesti sai 100. Hakkasime sättima. Minu tädi, kes on rahvarõiva meister, Ülle Murula, panustas lauadekstiilidega. Küll meil olid ikka suured plaanid. Voltisime igale inimesele riidest salvräti.  Rahvast tuli hoovi kiiremini, kui jõudsime neid voltida.  Tähelepanu vajasid muud tegemised. Aga paraadfotod said uhked sellegi poolest.
Külalised ei kasutanud neid rätte, hoolimata, et need olid laual.

Värvisin  Pärnapillerkaare ürituse kava üle. Meil oli plaan teha buffet, kus inimene maksab tasu ja saab kõike süüa. Tuli välja, et inimesed tahtsid pigem üht või teist. Valiti praad või piirduti suupistega.
Oh õige, meil oli ka kalaamps ehk suitsulatika kreem leival. Ka see on tõeline klassika.

Magusroad

Esimesel aastal küpsetasid kooke vanaema Tiiu sõbrannad Tiia ja Maie. Mäletan, et nad polnud altid fotodele  jääma, aga saime nad siiski nõusse. Poseerisid sauna ees amplite keskel.  Tiia ja Maie on meid alati abistanud ka sügiseti kartulivõtu ajal. On rõõm, et nad on osa ka Pärnaõue Pererestost.

Tädid küpsetasid maitsvaid koduseid plaadikookisid. Nii nagu vanaemad seda ikka teevad. Peamiselt olid need tehtud kohupiimast ja rabarberitest. Nostalgilised, lihtsad kodused maitsed.

Meiega tulid kaasa ka…

Rannapungerja püsielanikud, perekond Kritt, on alati olnud meie tegemistesse kaasatud. Alloleval pildil on Ülo Kritt, kes on suurepärane kunstnik. Taustal tema maalitud pilt, kuhu jõudis ka meie taktsikoer Läki, kes on vasakul all.  

Nende peres on ka osavad küpsetajad. Mustikapirukas on omale juba nime teinud ja inimesed tulevad Pärnaõuele lausa nõudma nende hõrgutist.

Alates 2018, restorani algusaaastast on meie sisseviskajaks olnud Holger. Tema kokkupuude Pärnadega ulatub nüüdseks juba aastakümnete taha. Ta oli perepoeg Martini klassivend põhikoolis ning elas samas kortermajas Tallinnas.  Ka on tal alati ideid varrukast võtta.

Too päev oli vihmane. Õu kõik ujus, ent soe oli. Inimesi see õnneks ei heidutanud. Muidugi oli meil ka telgid üles pandud, et olla valmis kõigeks.

Kala ja liha kõrvale pakkusime oma põllul kasvatatud kartulit. Seda sobis süüa ka inimestel, kes eelistavad liha mitte tarbida. Praegu meenub, kuidas hommikul tiimiga akrtuleid keset hoovi koorisime. See oli nagu kaks ühes. Samal ajalkui käed käisid, said end viia kurssi sugulase tegemistega.
Ei märganudki, kuidas aeg armutult lendas ja resto avamine ühe kiiremini kätte jõudis. Külalistele jagas rõõmsalt toitu Karl-Martin.

Peipsi toidu tänava korraldajad saatsid fotograafid ja droonid kodukohvikuid jäädvustama. See allolev pilt on üks vahvamaid kaadreid, millelt saab aimu, kui palju oli autosid. Meie maja ees on bussipeatus parklaga, kuhu autod end kalasabana saavad parkima panna.

Esimest korda kodukohvikut avades oli hirm, kas tuleb üldse inimesi. Oleme siiski eemalasuv piirkond, ei asu tihedasti asustatud linnas. Eks see mõte ole korra või teisel iga kodukohviku tegija peast läbi käinud.
Meie rõõmuks tulid lisaks kontvõõrastele kohale ka meie tuttavad ja sõbrad. See on ütlemata tore, kui elatakse teineteisele kaasa. Iga algus on väljakutse, ent kui leidub toetajaid, teeb see südame soojaks.
Oli isegi neid, kes tulid Pererestosse lausa kahel päeval. Põhjus oli lihtne, miks kokata kodus, kui Pärnad juba kokkavad?

Pärnaõue peretütar Triin, kes on suviti enda peale võtnud lisaks teenindustööle ka Pärnaõue pop-up Pereresto turunduse. 2023. aastal tegi ta Pärnaõue Pererestole ka oma kodulehe. Pärnaõue perenaine Pille ehk Proua Rääbis oli viimasest unistanud juba aastaid. 
Ja näed kuhu see viis, nüüd saad Sa lugeda meie lugu siin leheküljel.

Gerri Orgma nukunäitus

Nii nagu Pärnapillerkaarel, tahtsime ka restorani ajal pakkuda inimestele lisaväärtust. Kui eelneval aastal tegi meie õuel loengu ajaloost Egon Mets, siis nüüd oli suund veidi teine. Tuli idee paigutada sarasse “Kiiksuga nukunäitus” Gerri Orgma. Ta on meie sugulane vanavanaema Elsa poolt.

Jõhvist pärit Gerri Orgma hakkas autorinukkude valmistamisega tegelema Vahtra loomekeskuses avatud stuudios. Lühikese ajaga on ta jõudnud luua üle 30 nuku.
Gerri on kogu elu kulgenud kunstilainel: õppis Jõhvi kunstikoolis Aira Rautso käe all, täiskasvanuna on ta kogu aeg tegelnud käsitööga, läbinud õmbluskursuse, ent nüüd on ta pühendunud peamiselt nukukunstile. See sobib tema hingega ning pakub rakendust fantaasiale.

Lisaks nukkudele olid ka väga tõetruud kanad tema poolt valmistatud. Väga andekas.

 

Tagasiside

Oli ütlemata tore meenutada aastate tagust sündmust.  Esmakordne  kogemus kodukohvikut pidada oligi sellega käes. Külastajate rahulolu oli meie suurim kompliment. Selle sama energia pealt panime juba järgmisel hommikul, väsinuna nädalavahetusest möllust, kokku järgmise aasta kondikava.

Ühel päeval olid kaugelt pealinnast ratturid meie Facebooki ürituse lehele teinud tänupostituse.

“Ratturid Tallinnast tänavad-see oli parim,…ja eriti need kaks suitsulatikat millega just ühele poole saime…mmmmm-imemaitsev!!!!!”

Kui tekkis huvi, mis ja kuidas välja nägi taevast vaadates, siis meie Pärnaõue pop-up Pereresto videos alates 1:39. Vauu neid autosid oli tõesti värava taga palju